Põldoa aretus - praktilise põllumajanduse vajaduste täitmiseks

Kogu aretustegevus lähtub eesmärgist luua põllumajanduse vajaduste jaoks kohandatud sordid. Juba aastakümneid on just põldubade, aga ka põldherneste puhul nõutud suurt ja stabiilset terasaaki ning lihtsat majandamist ja saagikoristust. Ka muud aretuseesmärgid tulenevad
enamasti neist nõudmistest. Dr. Gregor Welna annab ülevaate Norddeutsche Pflanzenzucht'i praegusest põldoa aretusprogrammist.

Põldoa ja põldherne sortide aretamine algab, nagu kõigi põllumajanduskultuuride puhul, erinevate omadustega vanemtaimede risttolmendamisega. Selle protsessi eesmärk on leida järglaste hulgast need, milles on ühendatud vanemate parimad omadused. Põldubade ja -herneste puhul pannakse rõhku kõrge proteiinisaldusega stabiilsele ning suurele saagikusele. Neid kvaliteediomadusi täiendavad olulised agronoomilised omadused, nagu hea seisukindlus, millega kaasneb hõlpsam saagikoristus, samuti varajane küpsemine (mis kehtib eelkõige põldoa puhul) ja haiguskindlus. Viimase 40 aasta jooksul on saavutatud märkimisväärseid edusamme paljude omaduste arandamisel. Näiteks on põldoa saagikus oluliselt suurenenud (vt joonis 1). Kuna tingimused, nagu ilmastik, haiguste levik ja turunõuded, võivad aja jooksul muutuda, on pidevad uuendused ja kohandused hädavajalikud. Meie igapäevatöö keskendub selliste omaduste nagu proteiinisisaldus, varajane küpsemine ja hea seisukindlus pidevale täiustamisele.

Uue sordi edukaks aretamiseks peab tulevikku
vaatama. Kuna uue sordi väljatöötamine võtab 8 kuni 12 aastat, on vaja prognoosida tulevasi vajadusi. Seetõttu on juba üle 10 aasta üritatud täiustada põuataluvust. Tekkis võimalus kindlaks teha
genotüübid, mis saavutavad põuatingimustes hästi tuntud kontrollsortidest parema saagikuse. Veelgi raskem on leida resistentsus selliste kahjurite suhtes nagu herne- ja oakärsakas, oateramardikas ning lehetäi. Vähenenud vastuvõtlikkust kahjuritele nagu oakärsakas ja oateramardikas leiti pigem vähem tootlikes sortides või sugulasliikides. Taluvuste ülekandmine võib kesta kuni kaks aastakümmet. Geneetiliselt muundamata loomasööda nõudlus ja rahvusvahelise sõltuvuse vähendamine on suurendanud ka vajadust kohaliku proteiini järele. Põldoad sisaldavad looduslikult vitsiini ja konvitsiini, mis võivad piirata nende kasutamist loomasöödas. Üle 20 aasta kestnud aretustöö tulemusel on nende ühendite sisaldust oluliselt vähendatud. Tänu sellele on võimalik suurendada põldubade kasutamist loomasöödas, näiteks munakanadele, ning vähendada
sõltuvust imporditud söödast. Eelmise kümnendi keskel kuulus madala vitsiinija konvitsiinisisaldusega sortide segmenti ainult sort TIFFANY. Vahepeal on aga Bundessortenamt (Saksamaa Liitvabariigi Sordiamet) heaks kiitnud mitu uut sorti, mis vastavad nendele nõuetele. Lähiaastatel on oodata selliste sortide valiku veelgi suuremat laienemist. Oluline on märkida, et vitsiinija konvitsiinisisalduse olulise vähendamise tõttu ei ole saagikus langenud. Vastupidi, uued madala vitsiini- ja konvitsiinisisaldusega sordid on näidanud suuremat saagikust võrreldes
tavalise sisaldusega sortidega (vt joonis 2).
Tänu tihedale koostööle teadusasutustega
saame teoreetilisi avastusi ja uusi tehnoloogiaid kiiresti taimearetusse rakendada. Viimastel aastatel on põldherneste jaubade genoomi dekodeerimine avanud uusi võimalusi, võimaldades töötada veelgi
sihipärasemalt molekulaarsel tasandil. Näiteks on nüüdseks kindlaks tehtud vitsiini ja konvintsiini vähesuse geneetiline alus,mis võimaldab teha täpsemaid ja tõhusamaid valikuid aretustöös. Praegu viivad rahvusvahelised uurimisrühmad läbi veelgi intensiivsemaid uuringuid põldoa genoomi alal. Need alusuuringud kiirendavad tulevikus sordiaretust märkimisväärselt, muutes lahenduste leidmise keerulistele probleemidele, nagu kahjurite resistentsus ja põuataluvus, oluliselt lihtsamaks.
Lõppkokkuvõttes kehtib põhimõte, et meid innustab soov pakkuda praktilisele põllumajandusele
vajalikke sorte.