Muutused hübriidnisu katsetamismeetodites

1999. aastal registreeriti esimene hübriidnisusort HYBNOS 1; madala saagikusega aladel oli selle sordi keskmine saagikus 10% kõrgem kui sel ajal katsetamisel olnud kõrge saagiga tavasortidel 'Ritmo', 'Drifter' ja 'Dekan'. Hübriidnisu geneetiline paremus ei olnud aga piisavalt põhjendatud, kuna põllukultuuri agrotehnika ei vastanud hübriidnisu tootmise nõuetele.

Hübriidnisu saagikus on madala tootlikkusega aladel 10-15% suurem, kuid ainult juhul, kui kasutatav agrotehnika on sobilik ka hübriidnisule. Tavaliselt katsetes oleva skeemi alusel ei arvestata agrotehniliste eripäradega ning kõik sordid külvatakse samadel tingimusel. Erandkorras vähendatakse hübriidnisu külvisenormi külvi ajal 75%-ni võrreldes liinsortide külvisenormiga. Kui aga osa katselappidest külvatakse hilja, nt. septembri lõpus, ei ole hübriidnisutaimedel piisavalt aega end enne talve sisse seada ja võrsumine on puudulik.
Hübriidnisu jätkusuutlikkus
Tavaliselt külvatakse hübriidnisu külvinormiga 150-170 seemet ruutmeetrile. Sellepärast on väga oluline valida õige agrotehnika, et tagada piisav võrsete areng ning, et taimed oleksid tugevad. Väga oluline on varajane väetamine kõrgete väetusnormidega. Pikaajalise toimega lämmastikväetised sobivad selleks hästi ning varajane väetamine annab hea algstardi taimekasvuks ning võrsete moodustumiseks, mistõttu hilisemas kasvufaasis saab kasutada väiksemaid väetusnorme. Kasvureguleerimine faasis BBCH 25-29, näiteks tootega CCC, aitab samamoodi kaasa võrsete arvu suurendamisele. Enamasti kasutatakse kasvuregulaatorit faasis BBCH 32.
Saksamaal, kus hinnatakse majanduslikku mõju sortide lõikes, käsitletakse ja hinnatakse liinsorte ja hübriidsorte samade kriteeriumite alusel. Seetõttu ei pruugi hübriidnisu sortide geneetiline potentsiaal olla täielikult ära kasutatud. Näiteks toidunisu sort HYMALAYA, mis Saksamaal A-kvaliteediklassis, oli katseaastatel viimase kahe aasta tugevaim, näidates 1-2% saagikasvu. Ametlikud teabeallikad kinnitasid, et tegemist oli A-kvaliteediklassi kõrgeima saagikusega talinisu sordiga. Majandusliku kasumlikkuse puudumise tõttu siiski lõplikku viljelussoovitust ei antud, kuna hübriidnisu sorti külvati sama külvinormiga nagu ka liinsorti, siis majanduslik kasumlikkus kannatas. Hübriidnisu külvinormiks soovitatakse maksimaalselt 200 seemet ruutmeetrile ja seda juhtudel, kui külvamine toimub väga hilisel perioodil. Optimaalne külvinorm hübriidnisu sortidel on 100-200 seemet ruutmeetrile optimaalsel külviperioodil.
Eespool kirjeldatud katses võrreldi populaarseid liinsorte nagu „RGT Reformi“, „Asory“ ja „Informeri“ ning hübriidsortide majanduslikku kasumlikkust. Esialgsed katsed viidi läbi kuues kohas Macklenburgi lähistel ja Brandenburgis Saksamaal koos riiklike katsetega. Tulevikus on planeeritud teha eraldi katsed hübriidnisu sortidega, et arvestada ka hübriidnisu geneetilise potentsiaaliga.
Erinevad ülaltoodud põhjused on olulised, et jätkata hübriidnisu katsetega, et aru saada, kuidas külvinorm, külvikuupäev ning põllu harimine mõjutab hübriidnisu saagikust ning majanduslikku kasumlikkust.

Daniel Husmann


Schnell gelesen (Kurzfassung):

Hübriidnisu saagikus on madala tootlikkusega aladel 10-15% suurem, kuid ainult juhul, kui kasutatav agrotehnika on sobilik ka hübriidnisule. Tavaliselt katsetes oleva skeemi alusel ei arvestata agrotehniliste eripäradega ning kõik sordid külvatakse samadel tingimusel. Erandkorras vähendatakse hübriidnisu külvisenormi külvi ajal 75%-ni võrreldes liinsortide külvisenormiga. Kui aga osa katselappidest külvatakse hilja, nt. septembri lõpus, ei ole hübriidnisutaimedel piisavalt aega end enne talve sisse seada ja võrsumine on puudulik.
Hübriidnisu jätkusuutlikkus
Tavaliselt külvatakse hübriidnisu külvinormiga 150-170 seemet ruutmeetrile. Sellepärast on väga oluline valida õige agrotehnika, et tagada piisav võrsete areng ning, et taimed oleksid tugevad. Väga oluline on varajane väetamine kõrgete väetusnormidega. Pikaajalise toimega lämmastikväetised sobivad selleks hästi ning varajane väetamine annab hea algstardi taimekasvuks ning võrsete moodustumiseks, mistõttu hilisemas kasvufaasis saab kasutada väiksemaid väetusnorme. Kasvureguleerimine faasis BBCH 25-29, näiteks tootega CCC, aitab samamoodi kaasa võrsete arvu suurendamisele. Enamasti kasutatakse kasvuregulaatorit faasis BBCH 32.
Saksamaal, kus hinnatakse majanduslikku mõju sortide lõikes, käsitletakse ja hinnatakse liinsorte ja hübriidsorte samade kriteeriumite alusel. Seetõttu ei pruugi hübriidnisu sortide geneetiline potentsiaal olla täielikult ära kasutatud. Näiteks toidunisu sort HYMALAYA, mis Saksamaal A-kvaliteediklassis, oli katseaastatel viimase kahe aasta tugevaim, näidates 1-2% saagikasvu. Ametlikud teabeallikad kinnitasid, et tegemist oli A-kvaliteediklassi kõrgeima saagikusega talinisu sordiga. Majandusliku kasumlikkuse puudumise tõttu siiski lõplikku viljelussoovitust ei antud, kuna hübriidnisu sorti külvati sama külvinormiga nagu ka liinsorti, siis majanduslik kasumlikkus kannatas. Hübriidnisu külvinormiks soovitatakse maksimaalselt 200 seemet ruutmeetrile ja seda juhtudel, kui külvamine toimub väga hilisel perioodil. Optimaalne külvinorm hübriidnisu sortidel on 100-200 seemet ruutmeetrile optimaalsel külviperioodil.
Eespool kirjeldatud katses võrreldi populaarseid liinsorte nagu „RGT Reformi“, „Asory“ ja „Informeri“ ning hübriidsortide majanduslikku kasumlikkust. Esialgsed katsed viidi läbi kuues kohas Macklenburgi lähistel ja Brandenburgis Saksamaal koos riiklike katsetega. Tulevikus on planeeritud teha eraldi katsed hübriidnisu sortidega, et arvestada ka hübriidnisu geneetilise potentsiaaliga.
Erinevad ülaltoodud põhjused on olulised, et jätkata hübriidnisu katsetega, et aru saada, kuidas külvinorm, külvikuupäev ning põllu harimine mõjutab hübriidnisu saagikust ning majanduslikku kasumlikkust.

Daniel Husmann